henrik@tehnokratt

Head lugejad, palun kiiresti teie abi. Kirjutan järgmisesse [digisse] lühikest õpetust sellest, kuidas mängida adventuremänge, mida panna tähele, millist loogikat arvestada, mida teha siis, kui tundub, et oled lootusetult ummikusse sattunud ja tahaksid mängu kõrvale visata.

Kindlasti on enamus teist neid rohkem või vähem mänginud, seega jagage kommentaarides või soovi korral privaatselt e-postile oma nõuandeid ja nippe meie hädasolevatele lugejatele, et saaksin neid ajakirjas kasutada.

Tähh!

Henrik

Testpostitus

Mõnikord on raske vahet teha, kas Fake Steve räägib tõesti Steve Jobsi karikaturiseeritud häälega oma ülbel moel või edastab tema läbi ajakirjanik Daniel Lyons kainet arutelu tehnoloogiamaailmas toimuva üle.

Tänane kirjutis Microsofti ja Yahoo ühinemise läbikukkumisest on puhas kuld. Ma ei hakka isegi ühtegi osa sellest tsiteerima, sest huvilisel tuleks see tekst otsast lõpuni läbi lugeda. Nüüd ja kohe.

Juba hommikul vara ei ole mingit kahtlust tänase päeva võitjate osas. Lubage mul soovida õnne Hendrik Roosnale ja AS Tavidile!

Tänane Postimees on nendega ikka väga heldelt käitunud. Roosna saab seletada pikas-pikas ühe allika loos, kui ägedaid telefone ta maale toob ja kui kindlad ja vajalikud nad on. Lihtsalt, lambist. Out of the blue, nagu meist lääne pool öeldakse.

Ning teiseks on Pullerits võtnud lahata ühte Tavidi reklaami. Kes seda veel raadiost kuulnud ei ole, siis tänane Postimees kirjutab oma paarisajale tuhandele lugejale ilusti lahti, mida Tavid reklaamib, miks ja milliste argumentidega. See, et nad on hea näo tegemiseks üritanud juurde leiutada ka mingi haiglasliku vastuseisu Ansip vs. Atonen, on küll korraks naljakas, aga seejärel juba ahastamapanev.

Lugege, siis olete võitjatega ühes paadis.

Eile pidas ühe tähelepanuväärse kõne Paul McGuinness ehk mees, kes on üle 30 aasta seisnud mänedžerina U2 taga. Ta esines Cannesis muusikaärimeeste konverentsil ning, mõni ime, valutas südant muusikabisnesi allakäigu pärast piraatluse ja muude suurte muutuste tingimustes. Mõned meeldejäävamad mõtted:

• Enamus kõnest oli pühendatud ISP-de tampimisele. Tema arvates on ISP-d aastaid muusikaäri kulul elanud, pidevalt piraatlust võimaldades ja samal ajal ise sinisilmselt “oh, me oleme ainult liikluse vahendajad, meie sisusse ei puutu” juttu rääkides. McGuinnessi arvates tuleb sellele lõpp teha ning panna nii telkod kui seadmete valmistajad oma tegude eest vastutama
  

  The ISP lobbyists who say they should not have to “police the internet” are living in the past - relying on outdated excuses from an earlier technological age. /…/ I call on them today to start doing two things: first, taking responsibility for protecting the music they are distributing; and second, by commercial agreements, sharing their enormous revenues with the content makers and owners.

• Ükski legaalne muusika levitamise ärimudel ei suuda kunagi võistelda miljardite tasuta saadaolevate failidega
• Nn. blanket charge ei ole hea mõte, sest valitsus ei saa määrata muusika hinda, seda saab määrata ainult turg
• Väga hea mõte on Prantsusmaa tüüpi karistused piraatidelt internetiühenduse võtmise näol. Kui kolmandat korda illegaalse materjali laadimisega vahele jääd, oledki netiühendusest ilma. See on imerohi, mis aitab
• Teine imerohi on mobiilitööstus, mis erinevalt internetist on suletud maailm suletud platvormidel ja seal on võimalik nii digitaalse muusika jaotamist kui näiteks selle eest maksmist väga hästi kontrollida. Mobiilioperaatorid ei tohiks minna sama teed nagu ISP-d on läinud, mobiilimaailm tulebki hoida suletuna
• Muusikatööstus peaks kasutusele võtma tehnoloogia nimega SIMRAN, mis võimaldab turvaliselt ja kindlalt jälgida digitaalse muusika levikut.

There is technology now, that the worldwide industry could adopt, which enables content owners to track every legitimate digital download transaction, wholesale and retail. This system is already in use here in Cannes by the MIDEM organisation and is called SIMRAN. Throughout this conference you will see contact details and information. I recommend you look at it. I should disclose that I’m one of their investors.

• Digitaalselt levitatava muusika kvaliteet on praegu kaugelt halvem kui eelmiste kandjate puhul. Internetis tõstab pead väike kasutajate kildkond, kes räägib “lossless” muusikast. Tundub, et muusikatööstus on siin midagi maha maganud. Kas me ei peaks pakkuma muusikat neile, kes tahavad seda kuulata läbi suurte kõlarite ja mitte läbi “nööpide”?

Ning teise uudisena tasub kohe mainida tänast sõnumit Euroopa Kohtust, mis otsustas, et ISP-d ei pea seoses failivahetusega uurimise alla sattunud klientide andmeid avaldama. Tänada tuleb Hispaania operaatorit Telefonicat, kes väitis, et seaduste järgi peavad nemad avaldama ainult kriminaaluurimise alla sattunud inimeste andmed, aga failivahetusjuhtumid on tsiviilasjad. Vahest keegi oskaks kommenteerida, kas Eesti ka selle otsuse alla käib?

Esiteks need õnnetud sünnipäevasoovid. Sikk on kiuslik inimene (tüütu neegrinaise skandaali Second Life’ist mäletate?) ja võib-olla kiskus ta midagi kontekstist välja. EPLis oleks pidanud olema parem toimetuse kontroll lehte mineva materjali üle. Kõik nädalavahetusel skandaali edasi keerutanud väljaanded ja kommentaatorid (nii “Olukorrast riigist” kui “Keskpäevatund” kui “Rahva teenrid”) peaksid natuke häbenema, sest muuhulgas leiutasid nad sündmuse veel kümme korda suuremaks ning võtsid laest fakte. AKI ei ole Vikerraadiole mitte mingit kirja saatnud, mingit ettekirjutust isegi plaaninud teha ega tõenäoliselt üldse sünnipäevaõnnitluste teemale mõelnud. Sikk koostas hüpoteetilise olukorra ja mõned küsimused, millele AKI midagi vastas, ja kõik.

Aga kokkuvõttes oleme me kõik raisanud väärtuslikke töötunde. Kõrgestimakstud ajakirjanikud kirjutasid ja rääkisid, blogijad blogisid, selle asemel, et oma sõprade või perekonnaga nädalavahetust veeta. Ja mina olen praeguseks kulutanud juba vähemalt pool tundi, et veel sellest kirjutada. Päris absurdne, eksole. Probleem puudub, sündmus puudub, on ainult üks ebaõnnestunud artikkel.

Esiteks võiks AKI õppida avalikkusega suhtlema. Olin ise laupäeval Tehnokrati saates, kus juhuse tahtel meil Urmas Kukk külas oli ja no pagan, ma ei saanud ikka mitte midagi aru, mida Urmas öelda tahtis. Sorry. See lihtsalt ei paistnud poliitilise ja juriidilise korrektsuse müüri tagant välja. Võib-olla on see sellises asutuses vajalik, aga võib-olla saaks ka kuidagi teistmoodi? Tänahommikune intervjuu Terevisioonis oli selgem, aga mitte ka üleliia selge.

Teiseks võiks AKI (ja kõik teised ka) antud juhtumi näitel aru saada, et kui ajakirjandus töötab meil praegu 24/7, siis peab seda tegema ka pressitöö, vähemalt kriitilisematel juhtudel. AKI oleks võinud laupäeva hommikul konkreetse ja selge pressiteate välja saata ja vahest mõned suuremad online-väljaanded üle helistada, oleks uudis ära parandatud ja üks tühi skandaal oleks olnud olemata.

Ja nüüd küberrünnakutest, mis on veel piinlikum lugu. Miskipärast usub enamus välismaa pressist, et meil Reformierakonna kodulehe ründamise eest süüdi mõistetud härra Galuškevitš oligi üksinda kõigi rünnakute taga ning mingit kübersõda polegi toimunud. Huvitav oleks teada, kes esimesena sellise konstruktsiooni peale tuli või miks see nii läks (näiteks mitmed populaarsed tehnoloogiauudiste saidid ja blogid on venelaste omad, kuigi inglisekeelsed — vandenõu?), aga jällegi on fakt, et kogu jama on mitmetes väljaannetes keerelnud juba mitu päeva ning Eesti pole teinud poolt piuksugi, et päästa oma kõige väärtuslikumat müüti (nagu Raul Rebane küberrünnakuid hiljuti ühel konverentsil nimetas).

Nagu mulle ütles üks Samsungi tippjuht oma toredas korea-inglise aktsendisegus: “Ooooh… communication error… big problem!”.

Täna istume Viru hotelli konverentsikeskuses ja peame e-riigi konverentsi. Mulle väga meeldib pealkiri: “e-riik – uued horisondid?”. Ehk lõpuks ometi saame vast vaadata tulevikku ja haakida end lahti ID-kaardi ja e-valitsuse lämmatavast pärandist.

Mina olen konverentsil kahes rollis: raportöör (ehk teen päeva lõpus kokkuvõtte) ning teiseks haldan Skype-vestlust, mille kaudu saavad veebistriimi vaatajad alates kella 12st konverentsi sekkuda, tõstatada teemasid ja esitada küsimusi.

Seega, palun osaleda ja palun teadet levitada. Väga huvitavaks tõotavad kujuneda visioonid aastaks 2018 ning ka pärastlõunane ekspordivõime arutelu.

Striim asub siin: http://www1.neti.tv/viru.asx

Skype’s lisage oma sõbraks kasutaja nimega e-eesti, siis lisan teid üldvestlusesse.

EDIT:konverents on nüüd läbi. Vaata ka Jüri, Larko ja Kaku ajaveebist. Ühtlasi genereerisime kambapeale 100 000 tähemärki teksti, kui tahad ja jaksad lugeda, siis leiad lingi selle postituse lõpust. Ja ühtlasi leiad mu kiiruga kokku klopsitud ja vist iseseisvalt veidi krüptiliseks jääva esitluse.

Paar ideed aga tahaks chatlogist siia ka välja tuua.

Read the rest of this entry »

Äsja saabus meile SAPi pressiteade. Tubli firma avab kontorid kõigis Balti riikides, savi sellest, aga meile [digi] kontoris pakkus naermisest märgi silmi hoopis pressiteate lõpus olev diskleimer:

Kõik käesolevas dokumendis toodud väited, mis ei ole ajaloolised faktid on tulevikku suunatud väited 1995. aasta USA eraõiguslike väärtpaberite õigusmenetluse ümberkorraldamise seaduse mõistes. Tulevikku suunatud väiteid iseloomustavad sellised SAPiga seostatud sõnad nagu „eeldama”, „uskuma”, „hindama”, „ootama”, „ennustama”, „kavatsema”, „võima”, „kavandama”, „projitseerima”, „pidama” ja „tulevikus aset leidma” ja nendega samaväärsed sõnad. SAP ei ole kohustatud ajakohastama ega muutma ühtegi tulevikku suunatud väidet. Kõik tulevikku suunatud väited sõltuvad riskidest ja määramatusest, mis võib põhjustada tulemuste olulist erinevust oodatust. Tegureid, mis võivad mõjutada SAPi tulevasi finantstulemusi on käsitletud üksikasjalikumalt SAPi poolt USA väärtpaberikomisjonile (”SEC”) saadetud aruannetes, sealhulgas SAPi poolt SEC-le vormil 20-F saadetud SAPi uusimas aastaaruandes. Lugejatel soovitatakse põhjendamatult mitte toetuda nendele tulevikku suunatud väidetele ja nendes toodud kuupäevadele.

Kuulutan välja tõlkimisvõistluse. Mida nad öelda tahavad?

Ja nüüd midagi sarjast “Nagu kaks tilka vett”. Peatoimetaja võtab aastat kokku, Rowley Birkin, Q.C. võtab seiklust kokku.

Ma olen vahepeal internetil ilusti silma peal hoidnud. Üldiselt on olukord rahulik ja isegi mõned positiivsed arengud on välja tuua:

• Avastasin, et olen lubanud rääkida Madeira-piltidest. Nüüd on nad lõpuks Nagis üleval
• Konkurentsi pakuvad Reutersi 2007. aasta parimad pildid (leitud Telleri abiga), minu lemmik on Hiina punadirigent
• Toredad on ka AOLi aasta parimad loodusfotod
• Üles on leitud Pan Galactic Gargle Blasteri retseptid ja antud on lubadus neid proovida kevadise Eurovisiooni ajal
• Läbi on loetud Fake Steve Jobsi “Options”. Kahjuks keskmiselt igav raamat, lugege parem blogi, on tasuta ja huvitavam
• Leitud on uus short-term lemmiklugu: Bibi Tanga “This Is How It’s Going To Be” (mängivat versiooni ei leidnud, kes leiab, pistke kommentaaridesse)
• Läbi on loetud artikkel “Do Books Still Matter?” ning selle lõpust meelde jäetud ning täielikult heaks kiidetud lõik:
  

  Saveri suggests parents blog with their kids, make a YouTube video, jump into the new media - and take books along. “We’ve got to get over our nostalgia,” she says. “Denying your child a rich media world is doing your child a disservice.”

• Seoses sellega on meelde tuletatud üks hiljutine vestlus ühe vahva teleprodutsendiga, kes küsis, millisena mina näen telesaadete tulevikku ja kellele mina pikemalt mõtlemata vastasin, et sinu telesaade kolib YouTube’i ja kahaneb praeguselt 22 minutilt 1,5 minuti pikkuseks. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki see ongi nii.

PS. Katsuge nüüd mõista, et Sikk on Sikk ja teeb oma Siku asja, mida ta nii hirmus hästi oskab ehk ajab teid ühe elegantse liigutusega nii närvi, et silme ees läheb mustaks. You’ve been sikked!

Vaata seda reklaami ja mõtle, mida paganat sellega müüa üritatakse? Või mida sellega üldse öelda tahetakse? Äge, mulle meeldib.

Ja veel vaatamist: hiljuti viitas Marko Mihkelson Dan Rather Reportsi ühele osale, kus räägitakse ligi kolmveerand tundi Eesti-vastastest küberrünnakutest. Seal pole küll midagi uut, ent on hästi tehtud, ülevaatlik, täpne ning üsna ühemõtteliselt meiemeelne. Ja hea meel on, et meil on riigijuhid, kes räägivad soravalt ja hästi inglise keelt ning on igatpidi mõtlevad inimesed, sest kuigi me enne eelmisi presidendivalimisi jõudsime ühiskondlikult tõdemuseni, et president on täiesti ebaoluline sitikas, kellest ei sõltu mitte midagi ja mingit vahet pole, kes sellel kohal istub, siis tegelikult natuke ju ikka on.

PS. Miks ei ole sisekujundusajakirjades esile tõstetud superdisainitud korterites ja majades mitte kunagi tehnikat näha? Ja kui on, siis mingi 20 aastat vana suvaline telekas või eriti ansamblist väljas suur hõbedane LCD, nagu vistrik keset nägu. Võiks ju valida sellise tehnika, mida midagi ütleb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab kurva loo sellest, kuidas internetiühenduste kiirused ei ole tihtipeale nii suured nagu reklaamides lubatud. Paar päeva tagasi rääkisin Hetliniga sel teemal üsna pikalt, muuhulgas WiFi puhul juba täitsa koledaks muutunud kanalite küllastumisest ja nii edasi. Artiklis on aga mind natuke ebatäpselt tsiteeritud, mistõttu mõnele kodanikule võib jääda mulje, et ma olen veidi opakas. Väga ei ole :)

Ka tehnokratt Henrik Roonemaa sõnul sõltub kättesaadava ühenduse kiirus paljudest asja-oludest. “Oleneb, kui kaugel ollakse tugijaamast, millised on arvuti kaablid,” loetles ta segavaid faktoreid.

Ma ei pidanud silmas muidugi mitte neid kaableid, mis arvuti järel on, vaid pigem viitasin võimalikele probleemidele korterisisese kaabelduse, näiteks vasega ADSLi puhul.

“Üheksakümnel protsendil internetikiiruse aegluse juhtumitest on tegu sellega, et kliendi arvutis kasutab temaga samal ajal internetti mõniviirus või nuhkvaraline programm,” lausus ta.

Mitte 90% juhtudest pole nuhkvara või viirused internetiühenduse aegluse põhjuseks, vaid selle kuni 90% ütlesin ma vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kui laialt levinud nuhkvara ja viirused üldse on. Erinevates uuringutes on erinevad protsendid, aga olen näinud ka tõesti 90 protsendini küündivaid numbreid.

Kas mõnes tänases ajalehes on Elisa, Tele2 või Bravocomi reklaam, kus hiiglaslik kuri lepatriinu oleks lömastanud väikese inimese ning selle all oleks kiri “Lubame, et meie mitte kunagi nii ei tee”?

Ilmselt ei ole ja nii võibki Sami Seppänen ootama jääda, et EMT kliendid massiliselt Elisasse üle jookseksid. Sest eestlane ei ole soomlane ja eestlased ei hakka sadade tuhandete kaupa operaatorit vahetama, nagu Seppäneni sõnul Soomes Soneraga juhtus, kui see otsustas minutipõhisele arvestusele üle minna.

Ma olen kahjuks üsna veendunud, et kuigi praegu taovad kõik rusikatega vastu rindu, et EMT on nõme ja nemad kolivad kohe üle, aga tegelikkuses jääb EMTst lahkujate hulk minimaalseks. Mina ise? Loksun koos oma tööandjaga just sellisesse võrku, mille nad valivad. Just hiljuti liikusime EMTsse ja ma ei tea, kas ja millistel põhjustel me võiksime sealt jälle ära liikuda.

Küll aga pakuks ma isiklikku tänu esimesele inimesele, kes tõestab, et äriklientide puhul saab ja tahab EMT minutipõhisest sammust loobuda. Selline ebavõrdne kohtlemine võiks ju pisemad kliendid trotsi täis ajada küll ning panna nad EMT-d hülgama.

Kaudselt vihjab äriklientide poputamise võimalusele ka  tänane Äripäev: “Ma ei saa kellelegi sekundipõhist arvestust lubada, aga meie haldurid tegelevad kõikide äriklientidega sobivate lahenduste otsimisel. Näiteks saame pakkuda madalamat hinda,” rääkis Pino.

Mul ei ole mingit isiklikku viha EMT vastu. Keegi loomulikult ei pea operaatorit vahetama, aga mulle üldse ei meeldi viimase aja suund, et Eesti tarbijale saab lihtsalt pähe astuda, olgu selleks astujaks Tallinna linnavalitsus, EMT, Starman või kes iganes. Me nuriseme, viriseme ja siis lepime. Ju peab nii olema, kui kõrgemalt poolt öeldakse. Ilusaid reklaame on ikka kergem uskuda kui pikki ja keerulisi artikleid, kus ei suudeta isegi kokku leppida, kas minutipõhine arvestus toob minimaalse, 15%, 25%, 35% või 50% hinnatõusu. Ja Reporter on ju hea lihtne uudistemagasin, SL Õhtulehest ja Justist saab kätte igapäevase vajaliku info ning kõik poliitikud on ühesugused sulid, ei oskagi nagu kellegi vahel valida.

Vt. ka: Comcasti skandaal, Facebooki skandaal, Gamespoti skandaal. Nii juhtub, kui pisike tarbija ei jää vait ja jama läheb väga suureks.

Arvutamine on peale teist kohvitassi täpsustamisel. Stay tuned.

Hommikul ärgates pidasin EMT pressiteadet ausaltöeldes aprillinaljaks või lausa küberkuriteoks. Mõtlesin, et äkki on keegi Kaja Pino parooli ära ajanud või midagi. Aga kuna teates oli nii ilusti kirjas, et keskmisel kliendil ei juhtu sellest mitte kui midagi, rahunesin natuke ja tegin ühe võileiva.

Siis torkas pähe, et EMTl on ju iseteenindus ja tellisin kõneeristuse. Kuna mu kõnede eest maksab firma, siis ei ole mu arved tavalise tariifi järgi, me maksame umbes krooni minutist (EMT võrku natuke vähem ja teistesse võrkudesse natuke rohkem) ning Bravocomi võrku kurikuulsad 4,50. Arvutasin natuke ja kohvitass kukkus vaibale ning määris selle ära.

Eelmisel kuul maksin ainult kodumaiste kõnede eest 237 krooni. Uue süsteemi järgi maksaksin täpselt sama arve alusel 337 krooni umbes 320 krooni. Minmaalselt, sõbrad EMT-st, minimaalselt usun ma teie juttu.

Härra Niineste EPList küsis mult millalgi, et mina, kes ma ilma telekata elan, võiksin äkki jagada põhjuseid ja kogemusi teiste inimestega ka. Kuigi ma lubasin, ei teinud ma seda õigeks ajaks ära, aga no see pole teile ju üllatus, eks.

Mõtlema hakkasin ma selle kõige peale küll ja milleks lasta head mõtet raisku.

Minu lemmikveebisaidid on viimasel ajal olnud Piletilevi ja Piletipunkt. Kõik väärastunud “Kuhu minna” infosüsteemid võiksid teadmata suunas lahkuda, nad on täiesti kasutud. Ainukesed mõistlikud kohad ongi eelmainitud kaks: kui midagi toimub, saad sellest teada ja kohe pileti ka osta. Aga sellest ma virisen kunagi hiljem. Teate, Tallinnas TOIMUB hirmus palju. Häid etendusi teatris, kontserte, näitusi, loenguid ja mida kõike veel. Enamus asju müüakse kohe välja, aga mõnikord õnnestub jaole saada ka. Elu nagu nõuka ajal, kuigi tutvusi pole veel hankinud.

Ma olen võõrandunud võimust. Ma ei näe ju Ansipit iga päev AK-st ja täna avastasin, et üle aastate on mul täiesti ükstapuha poliitilistest intriigidest.

Telekat käin vaatamas sõprade juures, näiteks siis, kui pühapäeviti Bondi näidatakse. Ühtlasi olen hakanud palju rohkem inimestel külas käima ja esialgu nad taluvad seda. Minu arvates väga meeldiv.

Ükspäev käisin venna juures, see oli pühapäeva lõuna ja panin siis kohe teleka käima. Venda ei olnud kodus. Kui ma sain aru, et mulle vaatab vastu “Eesti versus Jõekalda”, tellisin Elioni laenutusest “Kaks takti ette” viimase saate ja see oli küll lõbus. Holger, vaheta see tellimise PIN-kood ka ära, 0000 on väga lihtne arvata :)

Teinepäev tahtsin ETV Plussist vaadata “Pehmeid ja karvaseid”, aga Elionile selle eest maksmine osutus kaelamurdvaks ülesandeks. Aga selle üle ma virisen ka veel kunagi hiljem.

Ma ei taha üldse öelda, et sa peaksid telekast loobuma ja minuga teatrisse, kinno, kontserdile ja loomaaeda tulema. Üldiselt on selle telekavärgiga siiski kolm astet:

1. MIKS nad seda ometi näitavad?!
2. MIKS need inimesed seda ometi vabatahtlikult teevad?! (lollide realityte kohta)
3. MIKS ma ometi pean seda vaatama?!

Kolmas pesa on see õige. Ja pealegi, kui ma ükskord ära kolin, siis ei pea ma seda õudselt rasket kolu enam ei alla ega üles vedama.