Muinasjutumaa

Käisin kinos järjekordset muinasjutufilmi vaatamas: Stardust. Kui sulle muinasjutud meeldivad, siis ei pea sa selleski pettuma. Väga liigutav.

Aga Briti filmidega (no see oli küll osaliselt Briti, aga siiski) on sama lugu nagu Eesti filmidegagi: tuntud näitlejaid tundub nii vähe olevat, et kui kuskil vanas heas saareriigis juba kaamera käima pannakse, siis ajavad end kõik end kibekähku kohale. Stardustist tundus läbi käivat paar The Fast Show tegelast (näiteks ka Harry Potteristki tuntud Mark “Suit You Sir” Williams), loomulikult olid kohal Ian McKellen, Peter O’toole, oma kaaluka osa andsid The Big Traini, Little Britaini ja The League Of Gentlemeniga nii näitlejate kui stsenaristidena seotud olnud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Ainult Lembit Ulfsak ja Elle Kull olidki puudu. Ning see mees ka, kes Bridget Jonesi peigmeest mängis ning üldse igas Briti romantilises komöödias kaaluka rolli on saanud.

Mis aga puutub muinasjuturiikidesse, siis tuli mulle meelde, kuidas ma septembris Ameerikas käisin. Koristasin täna kodu ja leidsin, et olin hotellist kaasa toonud imearmsa motivatsioonikaardikese, mis mulle viimasel õhtul toas padjale oli pandud. Nii liigutav!

Ja ühtlasi olen juba terve päeva kuulanud ääretult huvitavat kogumikku, mis mulle kätte sattus: The Rolling Stone 500 Greatest Songs of All Time, nii et olen suutnud Eestis üsna kenasti amerikaniseeruda. See kogumik aga on tõesti tõesti kuulamist väärt, kui teil kuskilt õnnestub saada, sest 500 looga on kokku võetud kogu rockiajalugu nii USAst kui Suurbritanniast, sekka ka veidi funki, algusegade hip-hopi ning ka mõned 1990ndate hitid. Väga äge trip down memory lane, segamini Bob Dylan, Hank Williams, Eminem ja Black Sabbath.

The Rolling Stone’il on ka parimate albumite 500, aga selle läbi kuulamiseks peaksin ma ilmselt abielluma tähega ja elama igavesti, nagu selles filmis. Kahjuks on levinud arvamus see, et Eestis ei ole tähti. Pagan.