Entries from detsember 2007 ↓

Ja nüüd midagi sarjast “Nagu kaks tilka vett”. Peatoimetaja võtab aastat kokku, Rowley Birkin, Q.C. võtab seiklust kokku.

Ma olen vahepeal internetil ilusti silma peal hoidnud. Üldiselt on olukord rahulik ja isegi mõned positiivsed arengud on välja tuua:

• Avastasin, et olen lubanud rääkida Madeira-piltidest. Nüüd on nad lõpuks Nagis üleval
• Konkurentsi pakuvad Reutersi 2007. aasta parimad pildid (leitud Telleri abiga), minu lemmik on Hiina punadirigent
• Toredad on ka AOLi aasta parimad loodusfotod
• Üles on leitud Pan Galactic Gargle Blasteri retseptid ja antud on lubadus neid proovida kevadise Eurovisiooni ajal
• Läbi on loetud Fake Steve Jobsi “Options”. Kahjuks keskmiselt igav raamat, lugege parem blogi, on tasuta ja huvitavam
• Leitud on uus short-term lemmiklugu: Bibi Tanga “This Is How It’s Going To Be” (mängivat versiooni ei leidnud, kes leiab, pistke kommentaaridesse)
• Läbi on loetud artikkel “Do Books Still Matter?” ning selle lõpust meelde jäetud ning täielikult heaks kiidetud lõik:
  

  Saveri suggests parents blog with their kids, make a YouTube video, jump into the new media – and take books along. “We’ve got to get over our nostalgia,” she says. “Denying your child a rich media world is doing your child a disservice.”

• Seoses sellega on meelde tuletatud üks hiljutine vestlus ühe vahva teleprodutsendiga, kes küsis, millisena mina näen telesaadete tulevikku ja kellele mina pikemalt mõtlemata vastasin, et sinu telesaade kolib YouTube’i ja kahaneb praeguselt 22 minutilt 1,5 minuti pikkuseks. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki see ongi nii.

PS. Katsuge nüüd mõista, et Sikk on Sikk ja teeb oma Siku asja, mida ta nii hirmus hästi oskab ehk ajab teid ühe elegantse liigutusega nii närvi, et silme ees läheb mustaks. You’ve been sikked!

Vaata seda reklaami ja mõtle, mida paganat sellega müüa üritatakse? Või mida sellega üldse öelda tahetakse? Äge, mulle meeldib.

Ja veel vaatamist: hiljuti viitas Marko Mihkelson Dan Rather Reportsi ühele osale, kus räägitakse ligi kolmveerand tundi Eesti-vastastest küberrünnakutest. Seal pole küll midagi uut, ent on hästi tehtud, ülevaatlik, täpne ning üsna ühemõtteliselt meiemeelne. Ja hea meel on, et meil on riigijuhid, kes räägivad soravalt ja hästi inglise keelt ning on igatpidi mõtlevad inimesed, sest kuigi me enne eelmisi presidendivalimisi jõudsime ühiskondlikult tõdemuseni, et president on täiesti ebaoluline sitikas, kellest ei sõltu mitte midagi ja mingit vahet pole, kes sellel kohal istub, siis tegelikult natuke ju ikka on.

PS. Miks ei ole sisekujundusajakirjades esile tõstetud superdisainitud korterites ja majades mitte kunagi tehnikat näha? Ja kui on, siis mingi 20 aastat vana suvaline telekas või eriti ansamblist väljas suur hõbedane LCD, nagu vistrik keset nägu. Võiks ju valida sellise tehnika, mida midagi ütleb.

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab kurva loo sellest, kuidas internetiühenduste kiirused ei ole tihtipeale nii suured nagu reklaamides lubatud. Paar päeva tagasi rääkisin Hetliniga sel teemal üsna pikalt, muuhulgas WiFi puhul juba täitsa koledaks muutunud kanalite küllastumisest ja nii edasi. Artiklis on aga mind natuke ebatäpselt tsiteeritud, mistõttu mõnele kodanikule võib jääda mulje, et ma olen veidi opakas. Väga ei ole :)

Ka tehnokratt Henrik Roonemaa sõnul sõltub kättesaadava ühenduse kiirus paljudest asja-oludest. “Oleneb, kui kaugel ollakse tugijaamast, millised on arvuti kaablid,” loetles ta segavaid faktoreid.

Ma ei pidanud silmas muidugi mitte neid kaableid, mis arvuti järel on, vaid pigem viitasin võimalikele probleemidele korterisisese kaabelduse, näiteks vasega ADSLi puhul.

“Üheksakümnel protsendil internetikiiruse aegluse juhtumitest on tegu sellega, et kliendi arvutis kasutab temaga samal ajal internetti mõniviirus või nuhkvaraline programm,” lausus ta.

Mitte 90% juhtudest pole nuhkvara või viirused internetiühenduse aegluse põhjuseks, vaid selle kuni 90% ütlesin ma vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kui laialt levinud nuhkvara ja viirused üldse on. Erinevates uuringutes on erinevad protsendid, aga olen näinud ka tõesti 90 protsendini küündivaid numbreid.

Kas mõnes tänases ajalehes on Elisa, Tele2 või Bravocomi reklaam, kus hiiglaslik kuri lepatriinu oleks lömastanud väikese inimese ning selle all oleks kiri “Lubame, et meie mitte kunagi nii ei tee”?

Ilmselt ei ole ja nii võibki Sami Seppänen ootama jääda, et EMT kliendid massiliselt Elisasse üle jookseksid. Sest eestlane ei ole soomlane ja eestlased ei hakka sadade tuhandete kaupa operaatorit vahetama, nagu Seppäneni sõnul Soomes Soneraga juhtus, kui see otsustas minutipõhisele arvestusele üle minna.

Ma olen kahjuks üsna veendunud, et kuigi praegu taovad kõik rusikatega vastu rindu, et EMT on nõme ja nemad kolivad kohe üle, aga tegelikkuses jääb EMTst lahkujate hulk minimaalseks. Mina ise? Loksun koos oma tööandjaga just sellisesse võrku, mille nad valivad. Just hiljuti liikusime EMTsse ja ma ei tea, kas ja millistel põhjustel me võiksime sealt jälle ära liikuda.

Küll aga pakuks ma isiklikku tänu esimesele inimesele, kes tõestab, et äriklientide puhul saab ja tahab EMT minutipõhisest sammust loobuda. Selline ebavõrdne kohtlemine võiks ju pisemad kliendid trotsi täis ajada küll ning panna nad EMT-d hülgama.

Kaudselt vihjab äriklientide poputamise võimalusele ka  tänane Äripäev: “Ma ei saa kellelegi sekundipõhist arvestust lubada, aga meie haldurid tegelevad kõikide äriklientidega sobivate lahenduste otsimisel. Näiteks saame pakkuda madalamat hinda,” rääkis Pino.

Mul ei ole mingit isiklikku viha EMT vastu. Keegi loomulikult ei pea operaatorit vahetama, aga mulle üldse ei meeldi viimase aja suund, et Eesti tarbijale saab lihtsalt pähe astuda, olgu selleks astujaks Tallinna linnavalitsus, EMT, Starman või kes iganes. Me nuriseme, viriseme ja siis lepime. Ju peab nii olema, kui kõrgemalt poolt öeldakse. Ilusaid reklaame on ikka kergem uskuda kui pikki ja keerulisi artikleid, kus ei suudeta isegi kokku leppida, kas minutipõhine arvestus toob minimaalse, 15%, 25%, 35% või 50% hinnatõusu. Ja Reporter on ju hea lihtne uudistemagasin, SL Õhtulehest ja Justist saab kätte igapäevase vajaliku info ning kõik poliitikud on ühesugused sulid, ei oskagi nagu kellegi vahel valida.

Vt. ka: Comcasti skandaal, Facebooki skandaal, Gamespoti skandaal. Nii juhtub, kui pisike tarbija ei jää vait ja jama läheb väga suureks.