Entries from oktoober 2007 ↓

Täna on see päev, kui kõik lahedad IT-inimesed kõik lahedad IT-inimesed välja arvatud Jüri sõitsid Tallinnast välja, et rääkida abiturientidele sellest, kuidas IT-ga sõbraks saada ja et nad peaksid just IT-d õppima. Seekord oleme Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, kus muuhulgas õnnestus süüa lõunat koolisööklas (koolisöök 15 krooni, päevapraad 25 krooni, koolipiim ja sidrunivesi on suurte püttidega laual).

Esinejateks on täna Kristjan Kongo VITAst, kes räägib muuhulgas ka agiilsest tarkvaraarendusest ja väga lahedad Tehnikaülikooli tudengid Mihkel ja Romi.

Muidu aga tuletan sooja sõnaga meelde eilset järjekordset loomafilmiõhtut KUMUs. Ma ausalt ei saa aru, kuidas David Attenborough neid filme teeb ja kuidas ta saab lindile selliseid kaadreid. Aga ma saan aru, et neid on väga lahe vaatamas käia ja iga kord esineb publikule ka päris Turovski, kes alati ütleb, et ta räägib hästi lühidalt ja paari sõnaga mõned filmis nähtud asjad üle ja siis lobiseb tund aega :)

Et mis asi see Attenborough on? Vaata siit.

Henrik Roonemaa says (18:46):
http://www.kutsu.ee/koer/ringo
emilia says (18:47):
krt sellel koeral on rohkem sõpru kui mul
emilia says (18:48):
ja ilusam profiilipilt ka

Ning  vahelduseks ka teateid päris elust ehk lõik Virumaa Teataja lehetutvustusest:

*Päästjad tegelesid naise, kassi ja prügikastidega.*
Läinud nädalavahetusel kukus vanem naine Tapak raudtee ääres
kanalisatsioonikaevu, kass ronis Tamsalus elektriposti otsa ja Kiltsu
asulas takistas liiklust teel olnud prügikast.

Riukalikud on need prügikastid.

Q: Why are London beauty parlours worried they’ll be put out of business?
A: Because the London Met are doing Brazilians for free.

Seda anekdooti rääkisid mu brittidest sõbrad juba umbes päev peale kurbi sündmusi Londoni metroos, kui politseinikud olid terrorihirmus maha lasknud ühe täiesti süütu brasiilia poisi. Midagi pole teha, selle ühiskonna huumorimeel ning läbi selle saavutatav vabadusetunnetus on hoopis midagi muud kui eestis. Kui lugeda Erkki Toivaneni väga head kirjeldust sellest, kuidas Suurbritannia ühiskond tekkis ning millised inimesed on inglased, on neid kergem mõista.

Aga nii juhtub, kui lasta end kaasa viia meelepettel, nagu sa oleksid Jeremy Clarkson ja nagu sa elaksid Suurbritannias, kus räme huumor on igapäevaelu osa. Kõike ärakeelavas Eestis ei saa sa öelda ameeriklaste kohta “In rural America, the town would be full of people doing… whatever it is they do. Incest, mostly” või et BMW tehtud Mini on nii saksalik auto, et selles võiks olla GPS, mis oskab näidata teed ainult Poolasse, kus autole oleks “ein fanbelt that will last a thousand years”. Jeremy autoarvustused võivad olla sellised, kus ta pool lugu jahvatab kõigepealt mingist muust teemast ning seejärel mainib paari sõnaga autot ennast ka.

Aga Margus, sa ei ole Jeremy! Get over it!

P.S. Postimees on muidugi oma veebist selle loo maha korjanud, tõesti tark liigutus. Ma olen täna igaks juhuks päev otsa kodus ja ootan, äkki tulevad võtavad mu laualt paberlehe ka ära. Siis ei ole seda lugu kindlasti ilmunud.

Käisin kinos järjekordset muinasjutufilmi vaatamas: Stardust. Kui sulle muinasjutud meeldivad, siis ei pea sa selleski pettuma. Väga liigutav.

Aga Briti filmidega (no see oli küll osaliselt Briti, aga siiski) on sama lugu nagu Eesti filmidegagi: tuntud näitlejaid tundub nii vähe olevat, et kui kuskil vanas heas saareriigis juba kaamera käima pannakse, siis ajavad end kõik end kibekähku kohale. Stardustist tundus läbi käivat paar The Fast Show tegelast (näiteks ka Harry Potteristki tuntud Mark “Suit You Sir” Williams), loomulikult olid kohal Ian McKellen, Peter O’toole, oma kaaluka osa andsid The Big Traini, Little Britaini ja The League Of Gentlemeniga nii näitlejate kui stsenaristidena seotud olnud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Ainult Lembit Ulfsak ja Elle Kull olidki puudu. Ning see mees ka, kes Bridget Jonesi peigmeest mängis ning üldse igas Briti romantilises komöödias kaaluka rolli on saanud.

Mis aga puutub muinasjuturiikidesse, siis tuli mulle meelde, kuidas ma septembris Ameerikas käisin. Koristasin täna kodu ja leidsin, et olin hotellist kaasa toonud imearmsa motivatsioonikaardikese, mis mulle viimasel õhtul toas padjale oli pandud. Nii liigutav!

Ja ühtlasi olen juba terve päeva kuulanud ääretult huvitavat kogumikku, mis mulle kätte sattus: The Rolling Stone 500 Greatest Songs of All Time, nii et olen suutnud Eestis üsna kenasti amerikaniseeruda. See kogumik aga on tõesti tõesti kuulamist väärt, kui teil kuskilt õnnestub saada, sest 500 looga on kokku võetud kogu rockiajalugu nii USAst kui Suurbritanniast, sekka ka veidi funki, algusegade hip-hopi ning ka mõned 1990ndate hitid. Väga äge trip down memory lane, segamini Bob Dylan, Hank Williams, Eminem ja Black Sabbath.

The Rolling Stone’il on ka parimate albumite 500, aga selle läbi kuulamiseks peaksin ma ilmselt abielluma tähega ja elama igavesti, nagu selles filmis. Kahjuks on levinud arvamus see, et Eestis ei ole tähti. Pagan.

Soojalt soovitan lugeda NATO peasekretär Jaap de Hoop Schefferi kõnet, mille ta pidas esmaspäeval Kopenhaagenis avaliku diplomaatia seminaril. Vahest ma teen talle ja paljudele teistele liiga (arvates, et see tavaliselt polegi nii), aga mind rabas nii selle kõne selge ja konkreetne väljendusviis kui ka tõsiasi, et NATO peasekretär võtab ja pühendab oma aega Facebookile ja ajaveebidele ning tõdeb, et informatsiooni ei saa enam kontrollida ei riigid ega organisatsioonid ning kõik peavad sellest aru saama.

Ja juhuks, kui te ei usu, ka üks tsitaat:

“Information gathering has also been democratised. Every soldier in the field has a videophone and a webpage. Bloggers were revealing what was happening in Burma more effectively than BBC, which could not get in. Governments and media no longer control information.”

Lugeda!

Jälle on üles kerkinud see mõne aasta tagune miljardi dollari küsimus, kas eBay maksis Skype’i eest liiga palju või mitte. Noh, minu suur lemmik Fake Steve Jobs on täna välja kaevanud ühe WSJ blogisissekande, kus omakorda viidatakse Niklas Zennströmi esinemisele ühel Budapesti tehnoloogiakonverentsil, kus härra Z kasutas väljendeid nagu “overshot in terms of monetization” või “We had to chart the trajectory of growth and how fast that would run, (but) we found out that was a bit front-loaded”.

Ning FSJ lisab abivalmilt: “See, they thought they’d be doing a zillion million free phone calls by now, but instead they’re only doing a billion million free phone calls.”

Meil [digis] on aga toimunud kurvad arengud. Nagu selgus, on oktoobri numbri kõik 11 000 plaati tehase süül praagid! Nagu ma aru sain, oli neil miskit masteri tegemisel viltu läinud, siis üks asi viis teiseni ja eile pidin ma juba Eesti Päevalehele seletama, mis siis edasi. Lisan veel siia juurde, et me oleme ise väga õnnetud, et nii läks ja loomulikult palume kõigilt lugejatelt vabandust ja anume mõistmist ning teeme novembris kas kaks plaati või ühe suure ja toreda DVD.

Ja siis lõppu, nagu rusikas silmaauku lepase reega, tänane Dilbert:

Tänasest algas ITLi ja ülikoolide koostöös tehtav sügisene roadshow Eesti koolides, kus räägitakse õpilastele, et IT on lahe, IT ootab uusi töötajaid ning IT ei tähenda mitte ainult kümneid lehekülgi valemeid ja igavust, vaid kõike lõbusat.

Minu ülesanne on kõik need 18 korda olla show juht ehk hoolitseda selle eest, et see päev ilusti korda läheks ja inimeste huvitav ka oleks. Eriti lõbusateks tõotavad kujuneda peale paari esinemist tulevad praktiliselt momendid, kus võistluse raames tuleb näiteks raadioteel juhitava autoga mööda koolimaja ringi kimada või GPSiga mööda linna ringi joosta ja mingit punkti otsida :)

Pildil aga Pärnu Koidula Gümnaasiumi 12. klasside õpilased, kes praegu Martti Kuldmad Elisast kuulavad. Martti räägib, et vähe sellest, et IT on lahe, Elisa on ka lahe. Ja kohe saadame lavale Mardi ja Kaupo IT Kolledžist, kes räägivad, et nemad on ka lahedad.

Tahan õnnitleda meie poplauljat Hannah, kelle uue plaadi “Everything Is Changing” arvustus on jõudnud ka BBC muusikaarvustuste nurgakesse. Algus on kena: tuletatakse meelde, mis see Eesti selline on, mainitakse natuke Eurovisiooni ning öeldakse, et see on “solid, wholesome pop album filled with midtempo tracks”.

Aga kuna it ain’t over till it’s over, siis selgub lõpuks, et:

“Everything Is Changing is just too bland for a cynical, ‘sophisticated’ British market, and frankly with the likes of Robyn, Linda Sundblad and even last year’s Estonia Eurovision entrant Gerli Padar knocking about, we expect more balls from our European pop stars.”

Niisiis, positively transforming?

Aga pole viga, mina annan Hannah’i (kuidas, kurat, seda käändes kirjutatakse??) solvamise eest kohe brittidele vastu ka. Tuli välja, et Euronics on valikusse võtnud KEFi kõlarid, esialgu küll odavamast otsast, aga ikkagi täitsa tuntud high-end audio märk suures poes.

Võtsime ühe paari, iQ9, kuulata ka ja esimesed muljed ei ole väga paljulubavad. Neile seal Inglismaal kohe meeldib selline veidi plekise kõlaga heli, mulle aga mitte. Ning bass käitub üsnagi imelikult: kontrabassi puhul on terve tuba kuminat-kõminat täis, mõne teise loo puhul, kus tegelikult on bassi küll ja veel (Dire Straitsi “So Far Away” näiteks), kõlab trummimats justkui kaikaga vastu seina löömisena ning basskitarr on muu värgi alla ära kadunud. Laseme neil veidi mängida ja siis kirjutan uuesti.

Seni aga on mulle vägagi huvi hakanud pakkuma Harbeth HL-Compact 7ES-3, mida kirjeldatakse igal pool vaid ülivõrdes. Eestis tuleb aga ilmselt piirduda vaid teoreetilise huviga.

Oh jah. Blogimine on nii 2004, aga midagi paremat pole ka välja mõeldud. Nagu näha, olen ma küberruumis tagasi, aga endale kohaselt ei luba midagi. Valitsus võib mupärast ametisse jääda, Savisaart sõimama ei hakka, isikliku elu dramaatilisi paljastusi siit kunagi ei leia ning 3/5/7/41 asja, mida te minust ei teadnud, jäävad teil tulevikus ka ilmselt teadmata. Aga äkki, kes teab, on minust vahepeal saanud teistsugune inimene. Tasub ju proovimist.

Pets palus edasi öelda, et mingi senitundmata kosmilise jõu mõjul läksid vahepeal RSS-id sassi ning te võisite minu blogi pähe saada miskeid muid Kolhoosi asju. Palume vabandust.