Äsja saabus meile SAPi pressiteade. Tubli firma avab kontorid kõigis Balti riikides, savi sellest, aga meile [digi] kontoris pakkus naermisest märgi silmi hoopis pressiteate lõpus olev diskleimer:
Kõik käesolevas dokumendis toodud väited, mis ei ole ajaloolised faktid on tulevikku suunatud väited 1995. aasta USA eraõiguslike väärtpaberite õigusmenetluse ümberkorraldamise seaduse mõistes. Tulevikku suunatud väiteid iseloomustavad sellised SAPiga seostatud sõnad nagu „eeldama”, „uskuma”, „hindama”, „ootama”, „ennustama”, „kavatsema”, „võima”, „kavandama”, „projitseerima”, „pidama” ja „tulevikus aset leidma” ja nendega samaväärsed sõnad. SAP ei ole kohustatud ajakohastama ega muutma ühtegi tulevikku suunatud väidet. Kõik tulevikku suunatud väited sõltuvad riskidest ja määramatusest, mis võib põhjustada tulemuste olulist erinevust oodatust. Tegureid, mis võivad mõjutada SAPi tulevasi finantstulemusi on käsitletud üksikasjalikumalt SAPi poolt USA väärtpaberikomisjonile (”SEC”) saadetud aruannetes, sealhulgas SAPi poolt SEC-le vormil 20-F saadetud SAPi uusimas aastaaruandes. Lugejatel soovitatakse põhjendamatult mitte toetuda nendele tulevikku suunatud väidetele ja nendes toodud kuupäevadele.
Kuulutan välja tõlkimisvõistluse. Mida nad öelda tahavad?
Leitud on uus short-term lemmiklugu: Bibi Tanga “This Is How It’s Going To Be” (mängivat versiooni ei leidnud, kes leiab, pistke kommentaaridesse)
Läbi on loetud artikkel “Do Books Still Matter?” ning selle lõpust meelde jäetud ning täielikult heaks kiidetud lõik:
Saveri suggests parents blog with their kids, make a YouTube video, jump into the new media – and take books along. “We’ve got to get over our nostalgia,” she says. “Denying your child a rich media world is doing your child a disservice.”
Seoses sellega on meelde tuletatud üks hiljutine vestlus ühe vahva teleprodutsendiga, kes küsis, millisena mina näen telesaadete tulevikku ja kellele mina pikemalt mõtlemata vastasin, et sinu telesaade kolib YouTube’i ja kahaneb praeguselt 22 minutilt 1,5 minuti pikkuseks. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki see ongi nii.
PS. Katsuge nüüd mõista, et Sikk on Sikk ja teeb oma Siku asja, mida ta nii hirmus hästi oskab ehk ajab teid ühe elegantse liigutusega nii närvi, et silme ees läheb mustaks. You’ve been sikked!
Vaata seda reklaami ja mõtle, mida paganat sellega müüa üritatakse? Või mida sellega üldse öelda tahetakse? Äge, mulle meeldib.
Ja veel vaatamist: hiljuti viitas Marko MihkelsonDan Rather Reportsi ühele osale, kus räägitakse ligi kolmveerand tundi Eesti-vastastest küberrünnakutest. Seal pole küll midagi uut, ent on hästi tehtud, ülevaatlik, täpne ning üsna ühemõtteliselt meiemeelne. Ja hea meel on, et meil on riigijuhid, kes räägivad soravalt ja hästi inglise keelt ning on igatpidi mõtlevad inimesed, sest kuigi me enne eelmisi presidendivalimisi jõudsime ühiskondlikult tõdemuseni, et president on täiesti ebaoluline sitikas, kellest ei sõltu mitte midagi ja mingit vahet pole, kes sellel kohal istub, siis tegelikult natuke ju ikka on.
PS. Miks ei ole sisekujundusajakirjades esile tõstetud superdisainitud korterites ja majades mitte kunagi tehnikat näha? Ja kui on, siis mingi 20 aastat vana suvaline telekas või eriti ansamblist väljas suur hõbedane LCD, nagu vistrik keset nägu. Võiks ju valida sellise tehnika, mida midagi ütleb.
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab kurva loo sellest, kuidas internetiühenduste kiirused ei ole tihtipeale nii suured nagu reklaamides lubatud. Paar päeva tagasi rääkisin Hetliniga sel teemal üsna pikalt, muuhulgas WiFi puhul juba täitsa koledaks muutunud kanalite küllastumisest ja nii edasi. Artiklis on aga mind natuke ebatäpselt tsiteeritud, mistõttu mõnele kodanikule võib jääda mulje, et ma olen veidi opakas. Väga ei ole :)
Ka tehnokratt Henrik Roonemaa sõnul sõltub kättesaadava ühenduse kiirus paljudest asja-oludest. “Oleneb, kui kaugel ollakse tugijaamast, millised on arvuti kaablid,” loetles ta segavaid faktoreid.
Ma ei pidanud silmas muidugi mitte neid kaableid, mis arvuti järel on, vaid pigem viitasin võimalikele probleemidele korterisisese kaabelduse, näiteks vasega ADSLi puhul.
“Üheksakümnel protsendil internetikiiruse aegluse juhtumitest on tegu sellega, et kliendi arvutis kasutab temaga samal ajal internetti mõniviirus või nuhkvaraline programm,” lausus ta.
Mitte 90% juhtudest pole nuhkvara või viirused internetiühenduse aegluse põhjuseks, vaid selle kuni 90% ütlesin ma vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kui laialt levinud nuhkvara ja viirused üldse on. Erinevates uuringutes on erinevad protsendid, aga olen näinud ka tõesti 90 protsendini küündivaid numbreid.
Kas mõnes tänases ajalehes on Elisa, Tele2 või Bravocomi reklaam, kus hiiglaslik kuri lepatriinu oleks lömastanud väikese inimese ning selle all oleks kiri “Lubame, et meie mitte kunagi nii ei tee”?
Ilmselt ei ole ja nii võibki Sami Seppänen ootama jääda, et EMT kliendid massiliselt Elisasse üle jookseksid. Sest eestlane ei ole soomlane ja eestlased ei hakka sadade tuhandete kaupa operaatorit vahetama, nagu Seppäneni sõnul Soomes Soneraga juhtus, kui see otsustas minutipõhisele arvestusele üle minna.
Ma olen kahjuks üsna veendunud, et kuigi praegu taovad kõik rusikatega vastu rindu, et EMT on nõme ja nemad kolivad kohe üle, aga tegelikkuses jääb EMTst lahkujate hulk minimaalseks. Mina ise? Loksun koos oma tööandjaga just sellisesse võrku, mille nad valivad. Just hiljuti liikusime EMTsse ja ma ei tea, kas ja millistel põhjustel me võiksime sealt jälle ära liikuda.
Küll aga pakuks ma isiklikku tänu esimesele inimesele, kes tõestab, et äriklientide puhul saab ja tahab EMT minutipõhisest sammust loobuda. Selline ebavõrdne kohtlemine võiks ju pisemad kliendid trotsi täis ajada küll ning panna nad EMT-d hülgama.
Kaudselt vihjab äriklientide poputamise võimalusele ka tänane Äripäev: “Ma ei saa kellelegi sekundipõhist arvestust lubada, aga meie haldurid tegelevad kõikide äriklientidega sobivate lahenduste otsimisel. Näiteks saame pakkuda madalamat hinda,” rääkis Pino.
Mul ei ole mingit isiklikku viha EMT vastu. Keegi loomulikult ei pea operaatorit vahetama, aga mulle üldse ei meeldi viimase aja suund, et Eesti tarbijale saab lihtsalt pähe astuda, olgu selleks astujaks Tallinna linnavalitsus, EMT, Starman või kes iganes. Me nuriseme, viriseme ja siis lepime. Ju peab nii olema, kui kõrgemalt poolt öeldakse. Ilusaid reklaame on ikka kergem uskuda kui pikki ja keerulisi artikleid, kus ei suudeta isegi kokku leppida, kas minutipõhine arvestus toob minimaalse, 15%, 25%, 35% või 50% hinnatõusu. Ja Reporter on ju hea lihtne uudistemagasin, SL Õhtulehest ja Justist saab kätte igapäevase vajaliku info ning kõik poliitikud on ühesugused sulid, ei oskagi nagu kellegi vahel valida.
Arvutamine on peale teist kohvitassi täpsustamisel. Stay tuned.
Hommikul ärgates pidasin EMT pressiteadet ausaltöeldes aprillinaljaks või lausa küberkuriteoks. Mõtlesin, et äkki on keegi Kaja Pino parooli ära ajanud või midagi. Aga kuna teates oli nii ilusti kirjas, et keskmisel kliendil ei juhtu sellest mitte kui midagi, rahunesin natuke ja tegin ühe võileiva.
Siis torkas pähe, et EMTl on ju iseteenindus ja tellisin kõneeristuse. Kuna mu kõnede eest maksab firma, siis ei ole mu arved tavalise tariifi järgi, me maksame umbes krooni minutist (EMT võrku natuke vähem ja teistesse võrkudesse natuke rohkem) ning Bravocomi võrku kurikuulsad 4,50. Arvutasin natuke ja kohvitass kukkus vaibale ning määris selle ära.
Eelmisel kuul maksin ainult kodumaiste kõnede eest 237 krooni. Uue süsteemi järgi maksaksin täpselt sama arve alusel 337 krooni umbes 320 krooni. Minmaalselt, sõbrad EMT-st, minimaalselt usun ma teie juttu.
Härra Niineste EPList küsis mult millalgi, et mina, kes ma ilma telekata elan, võiksin äkki jagada põhjuseid ja kogemusi teiste inimestega ka. Kuigi ma lubasin, ei teinud ma seda õigeks ajaks ära, aga no see pole teile ju üllatus, eks.
Mõtlema hakkasin ma selle kõige peale küll ja milleks lasta head mõtet raisku.
Minu lemmikveebisaidid on viimasel ajal olnud Piletilevi ja Piletipunkt. Kõik väärastunud “Kuhu minna” infosüsteemid võiksid teadmata suunas lahkuda, nad on täiesti kasutud. Ainukesed mõistlikud kohad ongi eelmainitud kaks: kui midagi toimub, saad sellest teada ja kohe pileti ka osta. Aga sellest ma virisen kunagi hiljem. Teate, Tallinnas TOIMUB hirmus palju. Häid etendusi teatris, kontserte, näitusi, loenguid ja mida kõike veel. Enamus asju müüakse kohe välja, aga mõnikord õnnestub jaole saada ka. Elu nagu nõuka ajal, kuigi tutvusi pole veel hankinud.
Ma olen võõrandunud võimust. Ma ei näe ju Ansipit iga päev AK-st ja täna avastasin, et üle aastate on mul täiesti ükstapuha poliitilistest intriigidest.
Telekat käin vaatamas sõprade juures, näiteks siis, kui pühapäeviti Bondi näidatakse. Ühtlasi olen hakanud palju rohkem inimestel külas käima ja esialgu nad taluvad seda. Minu arvates väga meeldiv.
Ükspäev käisin venna juures, see oli pühapäeva lõuna ja panin siis kohe teleka käima. Venda ei olnud kodus. Kui ma sain aru, et mulle vaatab vastu “Eesti versus Jõekalda”, tellisin Elioni laenutusest “Kaks takti ette” viimase saate ja see oli küll lõbus. Holger, vaheta see tellimise PIN-kood ka ära, 0000 on väga lihtne arvata :)
Teinepäev tahtsin ETV Plussist vaadata “Pehmeid ja karvaseid”, aga Elionile selle eest maksmine osutus kaelamurdvaks ülesandeks. Aga selle üle ma virisen ka veel kunagi hiljem.
Ma ei taha üldse öelda, et sa peaksid telekast loobuma ja minuga teatrisse, kinno, kontserdile ja loomaaeda tulema. Üldiselt on selle telekavärgiga siiski kolm astet:
MIKS nad seda ometi näitavad?!
MIKS need inimesed seda ometi vabatahtlikult teevad?! (lollide realityte kohta)
MIKS ma ometi pean seda vaatama?!
Kolmas pesa on see õige. Ja pealegi, kui ma ükskord ära kolin, siis ei pea ma seda õudselt rasket kolu enam ei alla ega üles vedama.
Niisiis väikeselt lennureisilt Madeiralt tagasi. Tore roheline saar keset Atlandi ookeani. Aga kui nüüd teist korda kohe tagasi läheks, oleksin palju targem. Mõned asjad panen siia endale ja teile tulevaseks tarkuseks kirja, sest ülimalt tõenäoliselt lähen sinna tagasi ja sina peaksid ka minema. Pildid panen varsti Nagisse, kui nad töödeldud saan.
Teed:
Lenda easyJetiga. Nad just avasid Madeira-liini, easyJet on odav ja meeldiva teenindusega lennufirma. Kuna meie olime esimese lennu peal, siis oli lennujaamas vastas press kaamerate ja mikrofonidega, rahvamuusikaansambel ning kõik reisijad said kingitusi
Rendi auto ja rendi auto veebist. Otse lennujaamast võttes maksime 5 päeva eest ligi 250 eurot, netist oleks saanud 100 euro võrra odavamalt. Bussiliiklus saarel küll on, aga mitte väga tihe, mitte väga turistidele sobivate graafikutega ning bussi ei saa sa suvalise nurga peal kinni peatada, et õhku ahmida, vaadet imetleda ning pilti teha. Auto puhul arvesta, et võiks olla konditsioneer ning kui see auto peab vedama rohkem kui 2 inimest, siis ärgu olgu ta 1-liitrise mootoriga, sest Madeiral muud peale väga järskude tõusude ja languste ei olegi
Võta kaasa fotokas, sest karta on, et midagi sellist sa varem näinud ei ole. Madeira on kõige lähedasem koht Eedeni aiale, mida ma suudan ette kujutada. Kõik on rohelisse lopsakasse loodusesse uppunud, isegi kaljud. Igal pool õitsevad lilled, igalt poolt paistab helesinine Atlandi ookean ja nii edasi ja nii edasi.
Võta kaasa Gorillapod. Raudselt parimaid lisasid kaamerale, mida ma iial ostnud olen. Suurt statiivi ei viitsi sa mägedes matkates ilmselt tassida
Võta kaasa polafilter
Arvesta igaks juhuks pildistamisega kuni 2 GB päevas (RAW+JPEG)
Kui vaja, võib läpaka vabalt kaasa võtta. Madeira on turvaline, igal pool on tasuta WiFi, ka vabas õhus, randades jne
Mine matkama. Kõige parem viis Madeiral puhkust veeta on sealses looduses lihtsalt ringi jalutada ja ronida. Mägedes, kaljupealsetel heinamaadel, puudesaludes. Kõnni mööda levadade ehk inimeste rajatud niisutuskanalite ääri, mida sellel pisikesel saarel on paari tuhande kilomeetri jagu!
Hangi head matkasaapad või muud sobivad jalatsid. Matkarajad on tihti üsna metsikud, kohati märjad, kohati kulgevad mööda kitsukesi kaljuääri ja kivisid, nii et oht on kas libiseda või vähemalt varbad ära lüüa
Hangi väga hea matkaradade juhend. Matkarajad on viisakalt öeldes tagasihoidlikult märgistatud, algused ja lõpud segased, äraeksimisvõimalusi palju. Head raamatut on ka väga raske leida, meie ostsime kohapealt mägedest 22 euro eest kellegi professor-doktori kirjutatud matkaradade juhendi, mis nägi väga tore välja, aga sisu oli täiesti “tule eile meile” stiilis. Ei mingeid konkreetseid juhendeid, kuhu minna, kuhu pöörata, vaid filosoofilised arutelud looduse kõikvõimsuse ja inimese mõttetuse üle, koos aeg-ajatiste rõõmsate hüüatustega stiilis “ja olemegi jõudnud maalilise järvekese äärde!”. Tore on, aga kust sa alustasid ja kuidas sa sinna jõudsid?!
Võta kaasa taskulamp. Paljude matkaradadel läheb seda tunnelite läbimiseks vaja
Võta kaasa sooje riideid, sest mägedes matkates võib ka suvel päris külm hakata
Võta ainult üks hotell. Madeira on väga väike, ühest otsast teise sõidab pisut rohkem kui tunniga. Aga rahulikum ja mõnusam on, kui ei pea asju paari päeva tagant kokku-lahti pakkima
Linnadest külasta pealinna Funchali, külakest nimega Jardim do Mar ning miks mitte ka loodenurgas asuvat Porto Monizi, kus on ookeani ääres ägedad ookeaniveega ujumisbasseinid
Käi söömas Santana servas asuva hotelli Quinta do Furao hotelli restoranis. Hinnad pole üle mõistuse kallid (praad 10 eurot), aga vaade, teenindus ja toitude kvaliteet on esmaklassilised
Käi mereäärsetes restoranides. Seal serveeritakse tavaliselt värsket kala, toidud on head ning kalad ka sellised, mida Eestist ei leia
Joo odavaid veine. Kohalikust toidupoest saab alla 2 euro eest täiesti joodavaid veine. Kalleid võid sa ju Eestis ka osta ja juua
Võta kaasa keegi, kes suudab sisetunde järgi maanteedel orienteeruda ja väga hästi kaarti lugeda (kiiresti kohanimesid leida). Liiklus on küll väga rahulik, aga teetähised kohati väga imelikud. Näiteks võid sa avastada, et sind huvitava koha poole näitavad kahelt ristmikult korralikud sildid, kolmandale jõudes pole aga enam kuskil kirjas, kuhupoole pöörata või mida teha. See on täiesti tavaline asi ja pikkade juhtmetega kodanik kõrvalistmel riskib su äkkviha läbi suremisega
Rendi jaht või paat ning tee üks poolepäevane või päevane mere- või kalastusreis. Kõige enam pakkujaid on Funchali sadamas, viivad sind merele kalastama või vaatama Madeira lähedal olevaid asustamata kaljusaari Ilhas Desertas, kuhu randuda ilma eriloata ei tohi, aga kuhu saab paadiga üsna lähedale, et linde ja kilpkonni pildistada. Võid teha ka päevase kruiisi teisele saarele, Porto Santole, kus on veidi liivaranda ja saab peesitada. Merereisid olid asjad, mida meie seekord teha ei jõudnud, tuleb jätta järgmiseks korraks
Plaani õhtuks meelalahutust. Praegu oli seal kel 19 juba kottpime, nii et tark oleks näiteks uurida, ega näiteks Funchalis mõnd kontserti või lihtsalt toredat jazzikohvikut pole, kus parajasti midagi toimuks. Üldiselt on
Ärateed:
Ära plaani veeta aega ühest külast ja linnast teise sõites ning neid vaadates. Ühe päeva võiks veeta pealinnas Funchalis ja korra läbi jalutada ka tõesti erilisest külast nimega Jardim do Mar, aga muidu kulutad sa ühest kohast teise jõudmiseks päris pikalt aega (teed on käänulised ja keskmine kiirus vast 30 km/h) ning avastad, et kõik nad on ühesugused ja sa oled jälle ühe ilusa päeva autos istunud
Ära võta ilma täieliku kindlustuseta autot — teed on kitsad ja käänulised, kaljude otsast võib kukkuda kive jne. Kõik, mille vastu saad kindlustada, on teretulnud
Ära lase end tõmmata turistilõksudesse, see kehtib eriti Funchali kohta. Ära sõida köisraudteega üles mägedesse (pilet 14 eurot), ära söö seal mäe otsas olevas turistikohvikus (vaadet pole ollagi, toit mõttetu ja kallis) jne. Vaata ringi ja kui sulle tundub, et su ümber on kahtlaselt palju beežide pükste ja valgete tossudega ameerika turiste, siis tee sääred
Ära kanna kaasas mõttetult palju sularaha. Absoluutselt igal pool sai kaardiga maksta, isegi meie väikse külakese väikses kaljupealses kohvikus
Ära plaani Madeiral kosutavat rannapuhkust. Liivaranda praktiliselt ei ole. See pole koht plaažil vedelemiseks, vaid aktiivseks puhkuseks. Kui lähed palmi all vedelemise mõttega, siis pettud
Ära plaani jalgrattapuhkust. Sured kas mäest üles minnes kurnatuse kätte või mäest alla tulles pidurite ülesütlemise tõttu. Me nägime nädala aja jooksul ainult kahte jalgratast
Täna on see päev, kui kõik lahedad IT-inimesed kõik lahedad IT-inimesed välja arvatud Jüri sõitsid Tallinnast välja, et rääkida abiturientidele sellest, kuidas IT-ga sõbraks saada ja et nad peaksid just IT-d õppima. Seekord oleme Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, kus muuhulgas õnnestus süüa lõunat koolisööklas (koolisöök 15 krooni, päevapraad 25 krooni, koolipiim ja sidrunivesi on suurte püttidega laual).
Esinejateks on täna Kristjan Kongo VITAst, kes räägib muuhulgas ka agiilsest tarkvaraarendusest ja väga lahedad Tehnikaülikooli tudengid Mihkel ja Romi.
Muidu aga tuletan sooja sõnaga meelde eilset järjekordset loomafilmiõhtut KUMUs. Ma ausalt ei saa aru, kuidas David Attenborough neid filme teeb ja kuidas ta saab lindile selliseid kaadreid. Aga ma saan aru, et neid on väga lahe vaatamas käia ja iga kord esineb publikule ka päris Turovski, kes alati ütleb, et ta räägib hästi lühidalt ja paari sõnaga mõned filmis nähtud asjad üle ja siis lobiseb tund aega :)
Henrik Roonemaa says (18:46): http://www.kutsu.ee/koer/ringo
emilia says (18:47):
krt sellel koeral on rohkem sõpru kui mul
emilia says (18:48):
ja ilusam profiilipilt ka
Ning vahelduseks ka teateid päris elust ehk lõik Virumaa Teataja lehetutvustusest:
*Päästjad tegelesid naise, kassi ja prügikastidega.*
Läinud nädalavahetusel kukus vanem naine Tapak raudtee ääres
kanalisatsioonikaevu, kass ronis Tamsalus elektriposti otsa ja Kiltsu
asulas takistas liiklust teel olnud prügikast.
Q: Why are London beauty parlours worried they’ll be put out of business?
A: Because the London Met are doing Brazilians for free.
Seda anekdooti rääkisid mu brittidest sõbrad juba umbes päev peale kurbi sündmusi Londoni metroos, kui politseinikud olid terrorihirmus maha lasknud ühe täiesti süütu brasiilia poisi. Midagi pole teha, selle ühiskonna huumorimeel ning läbi selle saavutatav vabadusetunnetus on hoopis midagi muud kui eestis. Kui lugeda Erkki Toivaneni väga head kirjeldust sellest, kuidas Suurbritannia ühiskond tekkis ning millised inimesed on inglased, on neid kergem mõista.
Aga nii juhtub, kui lasta end kaasa viia meelepettel, nagu sa oleksid Jeremy Clarkson ja nagu sa elaksid Suurbritannias, kus räme huumor on igapäevaelu osa. Kõike ärakeelavas Eestis ei saa sa öelda ameeriklaste kohta “In rural America, the town would be full of people doing… whatever it is they do. Incest, mostly” või et BMW tehtud Mini on nii saksalik auto, et selles võiks olla GPS, mis oskab näidata teed ainult Poolasse, kus autole oleks “ein fanbelt that will last a thousand years”. Jeremy autoarvustused võivad olla sellised, kus ta pool lugu jahvatab kõigepealt mingist muust teemast ning seejärel mainib paari sõnaga autot ennast ka.
Aga Margus, sa ei ole Jeremy! Get over it!
P.S. Postimees on muidugi oma veebist selle loo maha korjanud, tõesti tark liigutus. Ma olen täna igaks juhuks päev otsa kodus ja ootan, äkki tulevad võtavad mu laualt paberlehe ka ära. Siis ei ole seda lugu kindlasti ilmunud.
Käisin kinos järjekordset muinasjutufilmi vaatamas: Stardust. Kui sulle muinasjutud meeldivad, siis ei pea sa selleski pettuma. Väga liigutav.
Aga Briti filmidega (no see oli küll osaliselt Briti, aga siiski) on sama lugu nagu Eesti filmidegagi: tuntud näitlejaid tundub nii vähe olevat, et kui kuskil vanas heas saareriigis juba kaamera käima pannakse, siis ajavad end kõik end kibekähku kohale. Stardustist tundus läbi käivat paar The Fast Show tegelast (näiteks ka Harry Potteristki tuntud Mark “Suit You Sir” Williams), loomulikult olid kohal Ian McKellen, Peter O’toole, oma kaaluka osa andsid The Big Traini, Little Britaini ja The League Of Gentlemeniga nii näitlejate kui stsenaristidena seotud olnud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Ainult Lembit Ulfsak ja Elle Kull olidki puudu. Ning see mees ka, kes Bridget Jonesi peigmeest mängis ning üldse igas Briti romantilises komöödias kaaluka rolli on saanud.
Mis aga puutub muinasjuturiikidesse, siis tuli mulle meelde, kuidas ma septembris Ameerikas käisin. Koristasin täna kodu ja leidsin, et olin hotellist kaasa toonud imearmsa motivatsioonikaardikese, mis mulle viimasel õhtul toas padjale oli pandud. Nii liigutav!
Ja ühtlasi olen juba terve päeva kuulanud ääretult huvitavat kogumikku, mis mulle kätte sattus: The Rolling Stone 500 Greatest Songs of All Time, nii et olen suutnud Eestis üsna kenasti amerikaniseeruda. See kogumik aga on tõesti tõesti kuulamist väärt, kui teil kuskilt õnnestub saada, sest 500 looga on kokku võetud kogu rockiajalugu nii USAst kui Suurbritanniast, sekka ka veidi funki, algusegade hip-hopi ning ka mõned 1990ndate hitid. Väga äge trip down memory lane, segamini Bob Dylan, Hank Williams, Eminem ja Black Sabbath.
The Rolling Stone’il on ka parimate albumite 500, aga selle läbi kuulamiseks peaksin ma ilmselt abielluma tähega ja elama igavesti, nagu selles filmis. Kahjuks on levinud arvamus see, et Eestis ei ole tähti. Pagan.
Soojalt soovitan lugeda NATO peasekretär Jaap de Hoop Schefferi kõnet, mille ta pidas esmaspäeval Kopenhaagenis avaliku diplomaatia seminaril. Vahest ma teen talle ja paljudele teistele liiga (arvates, et see tavaliselt polegi nii), aga mind rabas nii selle kõne selge ja konkreetne väljendusviis kui ka tõsiasi, et NATO peasekretär võtab ja pühendab oma aega Facebookile ja ajaveebidele ning tõdeb, et informatsiooni ei saa enam kontrollida ei riigid ega organisatsioonid ning kõik peavad sellest aru saama.
Ja juhuks, kui te ei usu, ka üks tsitaat:
“Information gathering has also been democratised. Every soldier in the field has a videophone and a webpage. Bloggers were revealing what was happening in Burma more effectively than BBC, which could not get in. Governments and media no longer control information.”
Soojalt soovitan lugeda NATO peasekretär 