Entries Tagged 'Maailm ja mõnda' ↓

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab kurva loo sellest, kuidas internetiühenduste kiirused ei ole tihtipeale nii suured nagu reklaamides lubatud. Paar päeva tagasi rääkisin Hetliniga sel teemal üsna pikalt, muuhulgas WiFi puhul juba täitsa koledaks muutunud kanalite küllastumisest ja nii edasi. Artiklis on aga mind natuke ebatäpselt tsiteeritud, mistõttu mõnele kodanikule võib jääda mulje, et ma olen veidi opakas. Väga ei ole :)

Ka tehnokratt Henrik Roonemaa sõnul sõltub kättesaadava ühenduse kiirus paljudest asja-oludest. “Oleneb, kui kaugel ollakse tugijaamast, millised on arvuti kaablid,” loetles ta segavaid faktoreid.

Ma ei pidanud silmas muidugi mitte neid kaableid, mis arvuti järel on, vaid pigem viitasin võimalikele probleemidele korterisisese kaabelduse, näiteks vasega ADSLi puhul.

“Üheksakümnel protsendil internetikiiruse aegluse juhtumitest on tegu sellega, et kliendi arvutis kasutab temaga samal ajal internetti mõniviirus või nuhkvaraline programm,” lausus ta.

Mitte 90% juhtudest pole nuhkvara või viirused internetiühenduse aegluse põhjuseks, vaid selle kuni 90% ütlesin ma vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kui laialt levinud nuhkvara ja viirused üldse on. Erinevates uuringutes on erinevad protsendid, aga olen näinud ka tõesti 90 protsendini küündivaid numbreid.

Kas mõnes tänases ajalehes on Elisa, Tele2 või Bravocomi reklaam, kus hiiglaslik kuri lepatriinu oleks lömastanud väikese inimese ning selle all oleks kiri “Lubame, et meie mitte kunagi nii ei tee”?

Ilmselt ei ole ja nii võibki Sami Seppänen ootama jääda, et EMT kliendid massiliselt Elisasse üle jookseksid. Sest eestlane ei ole soomlane ja eestlased ei hakka sadade tuhandete kaupa operaatorit vahetama, nagu Seppäneni sõnul Soomes Soneraga juhtus, kui see otsustas minutipõhisele arvestusele üle minna.

Ma olen kahjuks üsna veendunud, et kuigi praegu taovad kõik rusikatega vastu rindu, et EMT on nõme ja nemad kolivad kohe üle, aga tegelikkuses jääb EMTst lahkujate hulk minimaalseks. Mina ise? Loksun koos oma tööandjaga just sellisesse võrku, mille nad valivad. Just hiljuti liikusime EMTsse ja ma ei tea, kas ja millistel põhjustel me võiksime sealt jälle ära liikuda.

Küll aga pakuks ma isiklikku tänu esimesele inimesele, kes tõestab, et äriklientide puhul saab ja tahab EMT minutipõhisest sammust loobuda. Selline ebavõrdne kohtlemine võiks ju pisemad kliendid trotsi täis ajada küll ning panna nad EMT-d hülgama.

Kaudselt vihjab äriklientide poputamise võimalusele ka  tänane Äripäev: “Ma ei saa kellelegi sekundipõhist arvestust lubada, aga meie haldurid tegelevad kõikide äriklientidega sobivate lahenduste otsimisel. Näiteks saame pakkuda madalamat hinda,” rääkis Pino.

Mul ei ole mingit isiklikku viha EMT vastu. Keegi loomulikult ei pea operaatorit vahetama, aga mulle üldse ei meeldi viimase aja suund, et Eesti tarbijale saab lihtsalt pähe astuda, olgu selleks astujaks Tallinna linnavalitsus, EMT, Starman või kes iganes. Me nuriseme, viriseme ja siis lepime. Ju peab nii olema, kui kõrgemalt poolt öeldakse. Ilusaid reklaame on ikka kergem uskuda kui pikki ja keerulisi artikleid, kus ei suudeta isegi kokku leppida, kas minutipõhine arvestus toob minimaalse, 15%, 25%, 35% või 50% hinnatõusu. Ja Reporter on ju hea lihtne uudistemagasin, SL Õhtulehest ja Justist saab kätte igapäevase vajaliku info ning kõik poliitikud on ühesugused sulid, ei oskagi nagu kellegi vahel valida.

Vt. ka: Comcasti skandaal, Facebooki skandaal, Gamespoti skandaal. Nii juhtub, kui pisike tarbija ei jää vait ja jama läheb väga suureks.

Arvutamine on peale teist kohvitassi täpsustamisel. Stay tuned.

Hommikul ärgates pidasin EMT pressiteadet ausaltöeldes aprillinaljaks või lausa küberkuriteoks. Mõtlesin, et äkki on keegi Kaja Pino parooli ära ajanud või midagi. Aga kuna teates oli nii ilusti kirjas, et keskmisel kliendil ei juhtu sellest mitte kui midagi, rahunesin natuke ja tegin ühe võileiva.

Siis torkas pähe, et EMTl on ju iseteenindus ja tellisin kõneeristuse. Kuna mu kõnede eest maksab firma, siis ei ole mu arved tavalise tariifi järgi, me maksame umbes krooni minutist (EMT võrku natuke vähem ja teistesse võrkudesse natuke rohkem) ning Bravocomi võrku kurikuulsad 4,50. Arvutasin natuke ja kohvitass kukkus vaibale ning määris selle ära.

Eelmisel kuul maksin ainult kodumaiste kõnede eest 237 krooni. Uue süsteemi järgi maksaksin täpselt sama arve alusel 337 krooni umbes 320 krooni. Minmaalselt, sõbrad EMT-st, minimaalselt usun ma teie juttu.

Härra Niineste EPList küsis mult millalgi, et mina, kes ma ilma telekata elan, võiksin äkki jagada põhjuseid ja kogemusi teiste inimestega ka. Kuigi ma lubasin, ei teinud ma seda õigeks ajaks ära, aga no see pole teile ju üllatus, eks.

Mõtlema hakkasin ma selle kõige peale küll ja milleks lasta head mõtet raisku.

Minu lemmikveebisaidid on viimasel ajal olnud Piletilevi ja Piletipunkt. Kõik väärastunud “Kuhu minna” infosüsteemid võiksid teadmata suunas lahkuda, nad on täiesti kasutud. Ainukesed mõistlikud kohad ongi eelmainitud kaks: kui midagi toimub, saad sellest teada ja kohe pileti ka osta. Aga sellest ma virisen kunagi hiljem. Teate, Tallinnas TOIMUB hirmus palju. Häid etendusi teatris, kontserte, näitusi, loenguid ja mida kõike veel. Enamus asju müüakse kohe välja, aga mõnikord õnnestub jaole saada ka. Elu nagu nõuka ajal, kuigi tutvusi pole veel hankinud.

Ma olen võõrandunud võimust. Ma ei näe ju Ansipit iga päev AK-st ja täna avastasin, et üle aastate on mul täiesti ükstapuha poliitilistest intriigidest.

Telekat käin vaatamas sõprade juures, näiteks siis, kui pühapäeviti Bondi näidatakse. Ühtlasi olen hakanud palju rohkem inimestel külas käima ja esialgu nad taluvad seda. Minu arvates väga meeldiv.

Ükspäev käisin venna juures, see oli pühapäeva lõuna ja panin siis kohe teleka käima. Venda ei olnud kodus. Kui ma sain aru, et mulle vaatab vastu “Eesti versus Jõekalda”, tellisin Elioni laenutusest “Kaks takti ette” viimase saate ja see oli küll lõbus. Holger, vaheta see tellimise PIN-kood ka ära, 0000 on väga lihtne arvata :)

Teinepäev tahtsin ETV Plussist vaadata “Pehmeid ja karvaseid”, aga Elionile selle eest maksmine osutus kaelamurdvaks ülesandeks. Aga selle üle ma virisen ka veel kunagi hiljem.

Ma ei taha üldse öelda, et sa peaksid telekast loobuma ja minuga teatrisse, kinno, kontserdile ja loomaaeda tulema. Üldiselt on selle telekavärgiga siiski kolm astet:

1. MIKS nad seda ometi näitavad?!
2. MIKS need inimesed seda ometi vabatahtlikult teevad?! (lollide realityte kohta)
3. MIKS ma ometi pean seda vaatama?!

Kolmas pesa on see õige. Ja pealegi, kui ma ükskord ära kolin, siis ei pea ma seda õudselt rasket kolu enam ei alla ega üles vedama.

Niisiis väikeselt lennureisilt Madeiralt tagasi. Tore roheline saar keset Atlandi ookeani. Aga kui nüüd teist korda kohe tagasi läheks, oleksin palju targem. Mõned asjad panen siia endale ja teile tulevaseks tarkuseks kirja, sest ülimalt tõenäoliselt lähen sinna tagasi ja sina peaksid ka minema. Pildid panen varsti Nagisse, kui nad töödeldud saan.

Teed:

• Lenda easyJetiga. Nad just avasid Madeira-liini, easyJet on odav ja meeldiva teenindusega lennufirma. Kuna meie olime esimese lennu peal, siis oli lennujaamas vastas press kaamerate ja mikrofonidega, rahvamuusikaansambel ning kõik reisijad said kingitusi
• Rendi auto ja rendi auto veebist. Otse lennujaamast võttes maksime 5 päeva eest ligi 250 eurot, netist oleks saanud 100 euro võrra odavamalt. Bussiliiklus saarel küll on, aga mitte väga tihe, mitte väga turistidele sobivate graafikutega ning bussi ei saa sa suvalise nurga peal kinni peatada, et õhku ahmida, vaadet imetleda ning pilti teha. Auto puhul arvesta, et võiks olla konditsioneer ning kui see auto peab vedama rohkem kui 2 inimest, siis ärgu olgu ta 1-liitrise mootoriga, sest Madeiral muud peale väga järskude tõusude ja languste ei olegi
• Võta kaasa fotokas, sest karta on, et midagi sellist sa varem näinud ei ole. Madeira on kõige lähedasem koht Eedeni aiale, mida ma suudan ette kujutada. Kõik on rohelisse lopsakasse loodusesse uppunud, isegi kaljud. Igal pool õitsevad lilled, igalt poolt paistab helesinine Atlandi ookean ja nii edasi ja nii edasi.
  • Võta kaasa Gorillapod. Raudselt parimaid lisasid kaamerale, mida ma iial ostnud olen. Suurt statiivi ei viitsi sa mägedes matkates ilmselt tassida
  • Võta kaasa polafilter
  • Arvesta igaks juhuks pildistamisega kuni 2 GB päevas (RAW+JPEG)
• Kui vaja, võib läpaka vabalt kaasa võtta. Madeira on turvaline, igal pool on tasuta WiFi, ka vabas õhus, randades jne
• Mine matkama. Kõige parem viis Madeiral puhkust veeta on sealses looduses lihtsalt ringi jalutada ja ronida. Mägedes, kaljupealsetel heinamaadel, puudesaludes. Kõnni mööda levadade ehk inimeste rajatud niisutuskanalite ääri, mida sellel pisikesel saarel on paari tuhande kilomeetri jagu!
  • Hangi head matkasaapad või muud sobivad jalatsid. Matkarajad on tihti üsna metsikud, kohati märjad, kohati kulgevad mööda kitsukesi kaljuääri ja kivisid, nii et oht on kas libiseda või vähemalt varbad ära lüüa
  • Hangi väga hea matkaradade juhend. Matkarajad on viisakalt öeldes tagasihoidlikult märgistatud, algused ja lõpud segased, äraeksimisvõimalusi palju. Head raamatut on ka väga raske leida, meie ostsime kohapealt mägedest 22 euro eest kellegi professor-doktori kirjutatud matkaradade juhendi, mis nägi väga tore välja, aga sisu oli täiesti “tule eile meile” stiilis. Ei mingeid konkreetseid juhendeid, kuhu minna, kuhu pöörata, vaid filosoofilised arutelud looduse kõikvõimsuse ja inimese mõttetuse üle, koos aeg-ajatiste rõõmsate hüüatustega stiilis “ja olemegi jõudnud maalilise järvekese äärde!”. Tore on, aga kust sa alustasid ja kuidas sa sinna jõudsid?!
  • Võta kaasa taskulamp. Paljude matkaradadel läheb seda tunnelite läbimiseks vaja
  • Võta kaasa sooje riideid, sest mägedes matkates võib ka suvel päris külm hakata
• Võta ainult üks hotell. Madeira on väga väike, ühest otsast teise sõidab pisut rohkem kui tunniga. Aga rahulikum ja mõnusam on, kui ei pea asju paari päeva tagant kokku-lahti pakkima
• Linnadest külasta pealinna Funchali, külakest nimega Jardim do Mar ning miks mitte ka loodenurgas asuvat Porto Monizi, kus on ookeani ääres ägedad ookeaniveega ujumisbasseinid
• Käi söömas Santana servas asuva hotelli Quinta do Furao hotelli restoranis. Hinnad pole üle mõistuse kallid (praad 10 eurot), aga vaade, teenindus ja toitude kvaliteet on esmaklassilised
• Käi mereäärsetes restoranides. Seal serveeritakse tavaliselt värsket kala, toidud on head ning kalad ka sellised, mida Eestist ei leia
• Joo odavaid veine. Kohalikust toidupoest saab alla 2 euro eest täiesti joodavaid veine. Kalleid võid sa ju Eestis ka osta ja juua
• Võta kaasa keegi, kes suudab sisetunde järgi maanteedel orienteeruda ja väga hästi kaarti lugeda (kiiresti kohanimesid leida). Liiklus on küll väga rahulik, aga teetähised kohati väga imelikud. Näiteks võid sa avastada, et sind huvitava koha poole näitavad kahelt ristmikult korralikud sildid, kolmandale jõudes pole aga enam kuskil kirjas, kuhupoole pöörata või mida teha. See on täiesti tavaline asi ja pikkade juhtmetega kodanik kõrvalistmel riskib su äkkviha läbi suremisega
• Rendi jaht või paat ning tee üks poolepäevane või päevane mere- või kalastusreis. Kõige enam pakkujaid on Funchali sadamas, viivad sind merele kalastama või vaatama Madeira lähedal olevaid asustamata kaljusaari Ilhas Desertas, kuhu randuda ilma eriloata ei tohi, aga kuhu saab paadiga üsna lähedale, et linde ja kilpkonni pildistada. Võid teha ka päevase kruiisi teisele saarele, Porto Santole, kus on veidi liivaranda ja saab peesitada. Merereisid olid asjad, mida meie seekord teha ei jõudnud, tuleb jätta järgmiseks korraks
• Plaani õhtuks meelalahutust. Praegu oli seal kel 19 juba kottpime, nii et tark oleks näiteks uurida, ega näiteks Funchalis mõnd kontserti või lihtsalt toredat jazzikohvikut pole, kus parajasti midagi toimuks. Üldiselt on

Ärateed:

• Ära plaani veeta aega ühest külast ja linnast teise sõites ning neid vaadates. Ühe päeva võiks veeta pealinnas Funchalis ja korra läbi jalutada ka tõesti erilisest külast nimega Jardim do Mar, aga muidu kulutad sa ühest kohast teise jõudmiseks päris pikalt aega (teed on käänulised ja keskmine kiirus vast 30 km/h) ning avastad, et kõik nad on ühesugused ja sa oled jälle ühe ilusa päeva autos istunud
• Ära võta ilma täieliku kindlustuseta autot — teed on kitsad ja käänulised, kaljude otsast võib kukkuda kive jne. Kõik, mille vastu saad kindlustada, on teretulnud
• Ära lase end tõmmata turistilõksudesse, see kehtib eriti Funchali kohta. Ära sõida köisraudteega üles mägedesse (pilet 14 eurot), ära söö seal mäe otsas olevas turistikohvikus (vaadet pole ollagi, toit mõttetu ja kallis) jne. Vaata ringi ja kui sulle tundub, et su ümber on kahtlaselt palju beežide pükste ja valgete tossudega ameerika turiste, siis tee sääred
• Ära kanna kaasas mõttetult palju sularaha. Absoluutselt igal pool sai kaardiga maksta, isegi meie väikse külakese väikses kaljupealses kohvikus
• Ära plaani Madeiral kosutavat rannapuhkust. Liivaranda praktiliselt ei ole. See pole koht plaažil vedelemiseks, vaid aktiivseks puhkuseks. Kui lähed palmi all vedelemise mõttega, siis pettud
• Ära plaani jalgrattapuhkust. Sured kas mäest üles minnes kurnatuse kätte või mäest alla tulles pidurite ülesütlemise tõttu. Me nägime nädala aja jooksul ainult kahte jalgratast

Täna on see päev, kui kõik lahedad IT-inimesed kõik lahedad IT-inimesed välja arvatud Jüri sõitsid Tallinnast välja, et rääkida abiturientidele sellest, kuidas IT-ga sõbraks saada ja et nad peaksid just IT-d õppima. Seekord oleme Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis, kus muuhulgas õnnestus süüa lõunat koolisööklas (koolisöök 15 krooni, päevapraad 25 krooni, koolipiim ja sidrunivesi on suurte püttidega laual).

Esinejateks on täna Kristjan Kongo VITAst, kes räägib muuhulgas ka agiilsest tarkvaraarendusest ja väga lahedad Tehnikaülikooli tudengid Mihkel ja Romi.

Muidu aga tuletan sooja sõnaga meelde eilset järjekordset loomafilmiõhtut KUMUs. Ma ausalt ei saa aru, kuidas David Attenborough neid filme teeb ja kuidas ta saab lindile selliseid kaadreid. Aga ma saan aru, et neid on väga lahe vaatamas käia ja iga kord esineb publikule ka päris Turovski, kes alati ütleb, et ta räägib hästi lühidalt ja paari sõnaga mõned filmis nähtud asjad üle ja siis lobiseb tund aega :)

Et mis asi see Attenborough on? Vaata siit.

Henrik Roonemaa says (18:46):
http://www.kutsu.ee/koer/ringo
emilia says (18:47):
krt sellel koeral on rohkem sõpru kui mul
emilia says (18:48):
ja ilusam profiilipilt ka

Ning  vahelduseks ka teateid päris elust ehk lõik Virumaa Teataja lehetutvustusest:

*Päästjad tegelesid naise, kassi ja prügikastidega.*
Läinud nädalavahetusel kukus vanem naine Tapak raudtee ääres
kanalisatsioonikaevu, kass ronis Tamsalus elektriposti otsa ja Kiltsu
asulas takistas liiklust teel olnud prügikast.

Riukalikud on need prügikastid.

Q: Why are London beauty parlours worried they’ll be put out of business?
A: Because the London Met are doing Brazilians for free.

Seda anekdooti rääkisid mu brittidest sõbrad juba umbes päev peale kurbi sündmusi Londoni metroos, kui politseinikud olid terrorihirmus maha lasknud ühe täiesti süütu brasiilia poisi. Midagi pole teha, selle ühiskonna huumorimeel ning läbi selle saavutatav vabadusetunnetus on hoopis midagi muud kui eestis. Kui lugeda Erkki Toivaneni väga head kirjeldust sellest, kuidas Suurbritannia ühiskond tekkis ning millised inimesed on inglased, on neid kergem mõista.

Aga nii juhtub, kui lasta end kaasa viia meelepettel, nagu sa oleksid Jeremy Clarkson ja nagu sa elaksid Suurbritannias, kus räme huumor on igapäevaelu osa. Kõike ärakeelavas Eestis ei saa sa öelda ameeriklaste kohta “In rural America, the town would be full of people doing… whatever it is they do. Incest, mostly” või et BMW tehtud Mini on nii saksalik auto, et selles võiks olla GPS, mis oskab näidata teed ainult Poolasse, kus autole oleks “ein fanbelt that will last a thousand years”. Jeremy autoarvustused võivad olla sellised, kus ta pool lugu jahvatab kõigepealt mingist muust teemast ning seejärel mainib paari sõnaga autot ennast ka.

Aga Margus, sa ei ole Jeremy! Get over it!

P.S. Postimees on muidugi oma veebist selle loo maha korjanud, tõesti tark liigutus. Ma olen täna igaks juhuks päev otsa kodus ja ootan, äkki tulevad võtavad mu laualt paberlehe ka ära. Siis ei ole seda lugu kindlasti ilmunud.

Käisin kinos järjekordset muinasjutufilmi vaatamas: Stardust. Kui sulle muinasjutud meeldivad, siis ei pea sa selleski pettuma. Väga liigutav.

Aga Briti filmidega (no see oli küll osaliselt Briti, aga siiski) on sama lugu nagu Eesti filmidegagi: tuntud näitlejaid tundub nii vähe olevat, et kui kuskil vanas heas saareriigis juba kaamera käima pannakse, siis ajavad end kõik end kibekähku kohale. Stardustist tundus läbi käivat paar The Fast Show tegelast (näiteks ka Harry Potteristki tuntud Mark “Suit You Sir” Williams), loomulikult olid kohal Ian McKellen, Peter O’toole, oma kaaluka osa andsid The Big Traini, Little Britaini ja The League Of Gentlemeniga nii näitlejate kui stsenaristidena seotud olnud inimesed ja nii edasi ja nii edasi. Ainult Lembit Ulfsak ja Elle Kull olidki puudu. Ning see mees ka, kes Bridget Jonesi peigmeest mängis ning üldse igas Briti romantilises komöödias kaaluka rolli on saanud.

Mis aga puutub muinasjuturiikidesse, siis tuli mulle meelde, kuidas ma septembris Ameerikas käisin. Koristasin täna kodu ja leidsin, et olin hotellist kaasa toonud imearmsa motivatsioonikaardikese, mis mulle viimasel õhtul toas padjale oli pandud. Nii liigutav!

Ja ühtlasi olen juba terve päeva kuulanud ääretult huvitavat kogumikku, mis mulle kätte sattus: The Rolling Stone 500 Greatest Songs of All Time, nii et olen suutnud Eestis üsna kenasti amerikaniseeruda. See kogumik aga on tõesti tõesti kuulamist väärt, kui teil kuskilt õnnestub saada, sest 500 looga on kokku võetud kogu rockiajalugu nii USAst kui Suurbritanniast, sekka ka veidi funki, algusegade hip-hopi ning ka mõned 1990ndate hitid. Väga äge trip down memory lane, segamini Bob Dylan, Hank Williams, Eminem ja Black Sabbath.

The Rolling Stone’il on ka parimate albumite 500, aga selle läbi kuulamiseks peaksin ma ilmselt abielluma tähega ja elama igavesti, nagu selles filmis. Kahjuks on levinud arvamus see, et Eestis ei ole tähti. Pagan.

Soojalt soovitan lugeda NATO peasekretär Jaap de Hoop Schefferi kõnet, mille ta pidas esmaspäeval Kopenhaagenis avaliku diplomaatia seminaril. Vahest ma teen talle ja paljudele teistele liiga (arvates, et see tavaliselt polegi nii), aga mind rabas nii selle kõne selge ja konkreetne väljendusviis kui ka tõsiasi, et NATO peasekretär võtab ja pühendab oma aega Facebookile ja ajaveebidele ning tõdeb, et informatsiooni ei saa enam kontrollida ei riigid ega organisatsioonid ning kõik peavad sellest aru saama.

Ja juhuks, kui te ei usu, ka üks tsitaat:

“Information gathering has also been democratised. Every soldier in the field has a videophone and a webpage. Bloggers were revealing what was happening in Burma more effectively than BBC, which could not get in. Governments and media no longer control information.”

Lugeda!

Jälle on üles kerkinud see mõne aasta tagune miljardi dollari küsimus, kas eBay maksis Skype’i eest liiga palju või mitte. Noh, minu suur lemmik Fake Steve Jobs on täna välja kaevanud ühe WSJ blogisissekande, kus omakorda viidatakse Niklas Zennströmi esinemisele ühel Budapesti tehnoloogiakonverentsil, kus härra Z kasutas väljendeid nagu “overshot in terms of monetization” või “We had to chart the trajectory of growth and how fast that would run, (but) we found out that was a bit front-loaded”.

Ning FSJ lisab abivalmilt: “See, they thought they’d be doing a zillion million free phone calls by now, but instead they’re only doing a billion million free phone calls.”

Meil [digis] on aga toimunud kurvad arengud. Nagu selgus, on oktoobri numbri kõik 11 000 plaati tehase süül praagid! Nagu ma aru sain, oli neil miskit masteri tegemisel viltu läinud, siis üks asi viis teiseni ja eile pidin ma juba Eesti Päevalehele seletama, mis siis edasi. Lisan veel siia juurde, et me oleme ise väga õnnetud, et nii läks ja loomulikult palume kõigilt lugejatelt vabandust ja anume mõistmist ning teeme novembris kas kaks plaati või ühe suure ja toreda DVD.

Ja siis lõppu, nagu rusikas silmaauku lepase reega, tänane Dilbert:

Tänasest algas ITLi ja ülikoolide koostöös tehtav sügisene roadshow Eesti koolides, kus räägitakse õpilastele, et IT on lahe, IT ootab uusi töötajaid ning IT ei tähenda mitte ainult kümneid lehekülgi valemeid ja igavust, vaid kõike lõbusat.

Minu ülesanne on kõik need 18 korda olla show juht ehk hoolitseda selle eest, et see päev ilusti korda läheks ja inimeste huvitav ka oleks. Eriti lõbusateks tõotavad kujuneda peale paari esinemist tulevad praktiliselt momendid, kus võistluse raames tuleb näiteks raadioteel juhitava autoga mööda koolimaja ringi kimada või GPSiga mööda linna ringi joosta ja mingit punkti otsida :)

Pildil aga Pärnu Koidula Gümnaasiumi 12. klasside õpilased, kes praegu Martti Kuldmad Elisast kuulavad. Martti räägib, et vähe sellest, et IT on lahe, Elisa on ka lahe. Ja kohe saadame lavale Mardi ja Kaupo IT Kolledžist, kes räägivad, et nemad on ka lahedad.

Tahan õnnitleda meie poplauljat Hannah, kelle uue plaadi “Everything Is Changing” arvustus on jõudnud ka BBC muusikaarvustuste nurgakesse. Algus on kena: tuletatakse meelde, mis see Eesti selline on, mainitakse natuke Eurovisiooni ning öeldakse, et see on “solid, wholesome pop album filled with midtempo tracks”.

Aga kuna it ain’t over till it’s over, siis selgub lõpuks, et:

“Everything Is Changing is just too bland for a cynical, ‘sophisticated’ British market, and frankly with the likes of Robyn, Linda Sundblad and even last year’s Estonia Eurovision entrant Gerli Padar knocking about, we expect more balls from our European pop stars.”

Niisiis, positively transforming?

Aga pole viga, mina annan Hannah’i (kuidas, kurat, seda käändes kirjutatakse??) solvamise eest kohe brittidele vastu ka. Tuli välja, et Euronics on valikusse võtnud KEFi kõlarid, esialgu küll odavamast otsast, aga ikkagi täitsa tuntud high-end audio märk suures poes.

Võtsime ühe paari, iQ9, kuulata ka ja esimesed muljed ei ole väga paljulubavad. Neile seal Inglismaal kohe meeldib selline veidi plekise kõlaga heli, mulle aga mitte. Ning bass käitub üsnagi imelikult: kontrabassi puhul on terve tuba kuminat-kõminat täis, mõne teise loo puhul, kus tegelikult on bassi küll ja veel (Dire Straitsi “So Far Away” näiteks), kõlab trummimats justkui kaikaga vastu seina löömisena ning basskitarr on muu värgi alla ära kadunud. Laseme neil veidi mängida ja siis kirjutan uuesti.

Seni aga on mulle vägagi huvi hakanud pakkuma Harbeth HL-Compact 7ES-3, mida kirjeldatakse igal pool vaid ülivõrdes. Eestis tuleb aga ilmselt piirduda vaid teoreetilise huviga.

Oh jah. Blogimine on nii 2004, aga midagi paremat pole ka välja mõeldud. Nagu näha, olen ma küberruumis tagasi, aga endale kohaselt ei luba midagi. Valitsus võib mupärast ametisse jääda, Savisaart sõimama ei hakka, isikliku elu dramaatilisi paljastusi siit kunagi ei leia ning 3/5/7/41 asja, mida te minust ei teadnud, jäävad teil tulevikus ka ilmselt teadmata. Aga äkki, kes teab, on minust vahepeal saanud teistsugune inimene. Tasub ju proovimist.

Pets palus edasi öelda, et mingi senitundmata kosmilise jõu mõjul läksid vahepeal RSS-id sassi ning te võisite minu blogi pähe saada miskeid muid Kolhoosi asju. Palume vabandust.